Hermes Sarapuu


LOODUSES 2018

IN THE WILDLIFE 2018                                                                                         Avaleht - Main - h-sarapuu.ee

Views and sounds of some Estonian natural landscapes through the year.

Jaanuari alguses on päike kuldne ja vari jäine. Loomadele ja lindudele algab raske aeg.




Veebruarimeeleolu. Talvekõledus hakkab juba järele andma, päevavalgus pika pimeda öö üle võimust võtma.





  Kuuskedega mets hoiab meie väikseimaid linde ületalve. Siin leiavad alalise elupaiga pöialpoisid, porrid, tutttihased, musttihased, sinitihased, rasvatihased, põhjatihased ja leevikesed.




Märtsi alguse juba kevade loomuga valgus näitab talvekülmas tardunud jäiseid vorme.
March.




Loodus hakkab märtsisulaga jätma talvekõledust ja kohalikud metsalinnud laulavad sagedamini. Vihmasaju järel valgub sulavesi kõigepealt jõejää peale.
March.










Meeldiv metsarahu keskmärtsi sula ja uduga. Udu tekib iseäranis külma lume kohale, kui õhk on soojem ja seisev.








Aprilliudu ranamännikus. Nüüd põhjustab udu külm meri ja soojem meretuul.






  Aprillis sulatab kõrge kuum päike maa, varjukad metsaalused hoiavad veel kinni möödunud talve külma hingust. Hoburästas oli juba saabunud ja lõi siin korraks peatuslaulu lahti.



Veel tunnike, ja see mets hakkab nii laulma.









  Ilusad õhtud jõe ääres olid täis meeldivat linnulaulu.





  Aasta ilusaim aeg on käes. Igas mõttes: lõhnad, linnulaul, vaated.





  Hiliskevadine mets on ka päeval täis linnulaulu. Vanemad inimesed teavad rääkida, et varem olla seda veel rohkem olnud.





  Üks ilus veel looduslikuna säilinud okasmetsa osa raiesmike vahel. Nii kõlas seesama koht umbes samal ajal: musträhn trummeldas päris ligidal oleval kuivanud puudel. Mais on metsad täis linnulaulu, rohelust ja valgust.









  Soovaade mais. Vasakpoolses kuivanud roostikus laulis roo-ritsiklind, kusagil soo puudega servas pesitses tikutaja.




  Kesksuvel hakkab mets vaiksemaks jääma, häälekaks muutuvad rohkem lagedad kohad.




Soo värvid sügisel. Siit pisut eemal, sooservast kostus eelnenud kesköö paiku päris kohutav, mulle teadmata päritolu lühike hüüduderida.



Tarnasoo, ilma värvideta.






Sügisemeeleolu ürgrannavallide loodud metsa-soo vaheldumise viirgude vahel. Oktoobris hakkab maa jätma rohelust ja puud säravad viimases kullas, mis suvest järel.












Hingedeaja päikesekulda jagub vaid varjuka niiske metsa latvadele.





Võsa novembris.







Advendiajal läheb metsas külmaks, veidi üle horisondi paistev põgus keskpäevapäike toob nähtavale viirastusena mõjuvaid kujundeid. Metsalinnud otsivad kogu ülilühikese päeva toitu ja hoiduvad rohkem varjupakkuvate kuuskede ligi.



Vastutuulelained.





 





Kevadel, kasvava valguse ja uueneva looduse kõrval moodustab elutöö lõpetanud talumaja eriti suure kontrasti. Selles majas on näha, kuidas veel päris hiljuti elati sama katuse all koos loomade ja lindudega.

If You know similar overview of some other place of world, please send me link or note about it!

© Hermes Sarapuu, 2019