METS
FOREST

Avaleht - Main - h-sarapuu.ee

Mõtteid ja tähelepanekuid metsas käies. Metsaelamused, teadmised ja hingeharidus saab alguse igaühel enesel metsas, pildid on suunavad aknakesed sinna...

Views of Estonian woodlands and birds living in there. Commercial deforestation is in Estonia significant and doesn`t seem decrease. Target countries of  lumber export are
mainly in EU. Maybe You are consumer of my trees, witch gave me mystical light views, gave me very fresh air to breath,
unmeasurable mental peace or hiding strange bird voices. Old forests vanish faster than I can discover most of secrets which
they hide.
 

 


Mets pole lihtsalt puudega täidetud maa, vaid elukeskkond, mis elab alati oma elu. Kui me käitume temaga lugupidavalt
ja tähelepanelikult, laseb ta meil natuke aimu saada oma igavesest elust.
 
 


Põgus keskpäevahetk advendiaja metsas. Lumeta soojal advendiajal oli (niisugune näeb see koht välja nüüd) see mets vaid veidi vähem roheline kui kesksuvel...
 
 
 


Kauneim metsatee Eestis, kus olen liikund. Ühtlasi oli siin ka parim õhk, mis hingata võis - öösiti tuli siit eriliselt tugevalt ja hõrgult lõhnavat kerget tuult. Oli üks võimsamaid lõhnaelamusi.
 
 


Vaade metsaalusest, kus inimesi liigub harva.

Mets ei vaja meie tehtud "korrashoidu". "Korrastamist" soovivad osad meist.
 


Edasi ei lähe. Vana mets hoiab salapära ja tundmatut. Praegugi, aastaid metsades käinuna leian või kogen
sellisest metsast midagi uut ja huvitavat. Selles metsas kaikusid veel paarkümmend aastat tagasi tundmatu
linnu hüüud. Tookord, linde kehvapoolselt teadvana arvasin end ehk kotkast kuulvat. Siis näitas mets toda lindu - roherähni - mulle.
Aastate jooksul hiljem nägin ja kuulsin siin ka kotkaid, hallrähni, musträhni, kakke ja palju muid metsalinde, aga mitte enam roherähni.
Tema on siit kadunud. Mets ei suutnud teda kinni hoida. Kui ma siit edasi lähen, mõtlen, et segaksin võimalikult vähe siinseid
elanikke - tutttihaseid, musttihaseid, pöialpoisse, lehelinde, musträhni - ja veel hulganisti teadmata loomi-linde, kelle koduõuele lähenen.
Paarkümmend aastat tagasi algas nende kuuskede taga mulle tundmatu salapärane maailm, mis ootas avastamist. Ja avastasin,
hulga hiljem avastasin, siis kui põleng oli osa tollest tagumisest vanast metsast hävitanud. Viimaseid suitsevaid mättaid kustutades
avastasin kui kaua võib tuli metsaaluses turbas ka pärast veega üle kastmist elus püsida ja kuidas loomade sissetallatud teerajad
tule levikut pidurdavad, kuidas noortest puudest-põõsastest toituv tuli vanad männid ellu jätab ja kuidas needsamad paljunäinud
vanad männid enda all uut metsa kasvatavad...
 




 Palju metsas olles lähevad meeled tundlikuks. Mets avaldab mõju, annab tunda oma salapära ja heal juhul võib hoomata metsavaimu lähedalolekut.

Need vaated olid pärit sealt.



Mets vanadest hiigelhaabadest - siin olles tekkis tunne nagu katedraalis. Kusagil kõrgel võrades laulis korraks peoleo. Juba põgus siin olemine andis midagi, mida võiks ehk nimetada igaviku puudutuseks. Et tegu on rahvuspargiga Eestis, on see mets alles. Mujalt Eestist annab sellist olemist juba tikutulega otsida. Huvitav kas keegi kahetseb kah, et sellised metsad üheksakümnendatel-kahetuhandete algul massiliselt odavaks paberipuuks välismaale müüdi? Kui palju peaks selliseid väheseid säilinud hiigelpuumetsi veel maha tõmbama, et enamik otsustajaid hakkaks mõistma vana metsalaama väärtust püstiseisvana? Mõtlen just laama, mitte poole hektari suuruse tuka.

***

Niisugune vana mets pakub elukohta neile, põlistele metsalindudele:


 
 

Laulurästas - raagus kevadeõhtute peamine meeleolulooja.


Pöialpoiss (Regulus regulus), meie väikseim lind on ka kõrgeima tooniga lauluga.



Tutttihane (Parus cristatus).



Musttihased (Parus ater) on puht okasmetsaelanikud. Varakevadel võib vanade kuuskedega metsas hea õnne korral kuulda nende tillukeste tihaste peenetoonilist laulukest.
 
 


Porr (Certhia familiaris). Kõik tüved ja oksad on temal läbi uuritud.
 
 


Musträhnipaar (Dryocopus martius) märtsis neli aastat tagasi. Praegu on see mets koos nende hüüetega veel alles, kõrvalt osalt raiutud. Musträhni hüüd kajab looduslikus seisus metsas teisiti kui raietega metsas.
 
 


Mänsak (Nucifraga caryocatactes) - varese väiksem sugulane okasmetsas. Kui sa teed metsas midagi valesti, siis mänsak jälgib ja pahandab!
 
 
 


Laanepüüd (Bonasa bonasia) nägin siin hiljuti. Et praeguseks on siin lageraielangid sees, siis ei pruugi ma teda selles metsas kauaks näha.
 
 
 


Sama mets on koduks ka händkakule (Strix uralensis). Kuidas see kakk mind hoiatas, kaitstes poega, on kuulda siin.
 
 
 


Kuuse-käbilind (Loxia curvirostra) sealtsamast.
 
 


Kõrge kuuse latv on värbkakule (Glaucidium passerinum) parim vaatluskoht. Kui kuusemets häviks, tuleks tal minna mujale või ajada läbi kehvemate võimalustega.
See kuusk koos ümbritseva metsaga on nüüd kadunud.
 
 


Metskiur (Anthus trivialis) ei hoolinud minu lähedusest ja laulis ka mulle. On oma lauluga põhiline meeleolu looja hõredamates kevadistes männikutes.
 
 
 


Kolmvarvas-rähn ehk laanerähn (Picoides tridactylus) - põline metsalind. Väga harva ehk õnnestub kuulda tema mahedat hüüdu.
 
 
 


Kui olin nende kuuskede all, siis tuli ja istus merikotkas ühe, just selle latva, kelle all olin ja tõi kuuldavale harvakuuldava valju hüüde.
Ennem ma ei osanud arvatagi, et see merest eemal on ka tema mets, teadsin siin küll händkakku elavat. Ka kolmvarvasrähni leidsin siit paaril korral.
 
 


Inimesest suuremalt jaolt puutumata vana mets. Kuusemets on muu hulgas sobiv paik ööbimispeatuseks osadele paiga- ja rändlindudele: kuuskede tihedad oksad pakuvad häid varjatud puhkepaiku.
 

***
 


Liikuda aeglaselt sellel metsateel on tõeline rõõm koos aukartusega vana eluskeskkonna vastu. Sel vanal metsal on mulle
tundmatut varuks vist kogu eluks... Ei taha mõeldagi, et elan nendest kuuskedest kauem.
Nagu neist, kes viidi juba sel talvel (2012-2013) osade salkudena siit metsast (needsamad kolmandal pildil allpool).
Pärast seda pole see metsasügavik enam sama. Käigud siia metsasügavusse 2012 kevadel olid esimesed ja viimased
seni puutumatusse sügavikku. Kuidas kaikus käo kukkumine siin metsas 2012 kevadel on sellel helilõigul. Kuidas käratsesid
käbilinnud, otsides kodupaika, täpselt sellel vaatel jaanuari keskel 2013 on sellel lõigul. Praeguseni on lõpuni seletamata
mitu kummalist metsahäält, mis siit metsast pärinesid. Vaade ei näe praegu, pärast raiet enam nii metsikult täis kasvanud välja.
 


Kadunud vaade - see koht on nüüd hõredamaks raiutud.
 
 
 


Metsatöll eelistab oma käikudeks rada, mille ümber on mets.
 
 


 

Mets on meie ümber ja hoiab salapära. Kaks mõistatust asuvad just nende mändide taga, mitte kaugel.
 


Kidur mets soo servaalal. Umbes siit pärines ainulaadne, seni tundmatu linnu hüüd - üks metsa hoitud kummaline saladus.
 
 
 


Lainjas põikkupar (Plagiothecium undulatum) - väga haruldane ja kaitsealune sammal. Üks väike ja kaunis saladus vanast laanemetsast päris Tallinna lähedalt, seniks kuni mina ta leidsin. Leidsin kogemata, linnuhääli jahtides.
 
 
 

Puutüvesid asustavad erinevat liiki ainuraksed rohevetikad. Samasugusae väljanägemisega igihaljaid rohelisi laike moodustavad erinevates kohtades sootuks erinevad liigid ja kooslused. Umbes 100-kordselt suurendatud.


 


 

***
 


Metsapuu on harjunud seisma teiste suurte puude kõrval. Mis teevad need kuused kahe aasta pärast, näitan siis...
 
 


Omapärane väike leinakuusk Harjumaal.
 
 
 


Kuidas kõlas see vaade - kõlas, sest see mets on nüüd  poole hõredam - kevadel on näide siin.


Sama koht talvel 2013. Siit korjasin suvel mustikaid...


... ja sama aasta sügisel.




Mets ei ole meile antud rikkus, vaid meie oleme metsa endale röövivad söödikud...

Mänsak pahandas seal  nii kui tema metsa maha võeti.
 




Ka siin oli ilus mustikamets ja paljude lindude kodupaik.


Viimasel ajal on levinud mood raiesmikesse ja isegi endistesse lagendikesse vagusid sisse künda. Metsast kui elukeskkonnast on saanud kasumit maksimaalselt tootev puidupõld.


 
 
 
 
 
 

<>
Siin oli metsakoht, kus armastasin käia.
 
***

 
 







Sellele piirkonnale ajalooliselt iseloomu andev, aga juba raiemärgistega piiratud kaunis vana rannikumännik ja selles olev jämedaima männi tüvi. Vääna-Jõesuu, Harjumaa.



Märgitud on needki, varsti kaduvad metsamaastikud:


 




Siin teeb metsajõgi poolringikujulise looke ja pöördub tuldud suunda tagasi. See on vist kõrgeima kaldaga koht, väike metsane mägi kohe jõe kaldal - on tunda, et väega paik. Kuigi siin käiakse vähe, võiks linnavurledele siin enda tuulutamise eest lausa pileteid müüa - kui kõike peab tingimata kaubaks tegema. See on lähiümbruse üks võimsamaid paiku. Ometi tekkis siia samal ajal kui valitsejad kuulutasid, et nad on Eesti üle uhked, koguni kaks üles songitud lageraielanki - üks on hoomatav ka pildil üleval vasakul. Uhkust oma valitsuse üle ma ei tunne, tunnetan hoopis ohjeldamatut nälga palkide järele ja rahameeste võimu kui vääramatut jõudu siiani hoitud looduse üle. Tekkisid mõtted, et kaitsealavälistest metsadest ja võsadest tuleb kasu kiiresti välja võtta, kasvav mets keskkonnana pole oluline väärtus kui kasumit täistuuridel ei tooda. Seisukoht, et meil võiks olla alles vana loodusmaastikku suuremate massiividena palju (kasvõi teatud loomadele, kes neid vajavad) ja mis oleks palju suuremaks meie kõigi rikkuseks ei paista kiiret kasumit taga ajavaid inimesi (ka kohalikke maaomanikke) huvitavat.
 

  Ärge pahandage kui ma sean end laagrisse oma suva järgi valitud looduslikus metsas, mitte äratallatud RMK laagripaigas. Ärge pahandage ka kui tekib natuke suitsu ja mõni elukas saab häiritud. "Rail Baltic" õgib metsa kogu Eestist, mitte vaid trassi koridorist. Nii oskan seletada valitsuse vajadust suurendada RMK kasumitootmist kümnete miljonite eurode võrra RB ehitamise ajaks. Õigupoolest kihutavad metsa õgimist takka looduse suhtes hoolimatud finantsistid ja ärikad, kes vajavad kasumi- ja "majanduskasvu", millel põhineb raiskamismajandus ja mida peab tootma ka RB.
  Mulle tundub, et liigume kiirendatud korras sinna, kus loodust ehedana, looduse oma kohas (mitte filmides, piltidel, lauludes, luules) väärtustav inimene saab seda järjest enam kogeda looduskaitsealadel. Kaitsealadelt väljas leiab ta siis silmapaistvalt poollooduslikud tootmismaad (tarbemetsad, tarbesood), kasutusreziimiga avalikud ilusad "korda tehtud" ja lärmaka seltskonnaga asustatud pargiilmelised endised metsad (millsed praegused matkajate peatuskohad paljuski on), väheväärtuslikud "jäätmaad", võpsikud ja mitte ainult liigiliselt, vaid keskkonna vormidelt vaesemad looduslikud killukesed. Järele jäänud erametsades ja erasoodes käia ei tohi. Istuda ja astuda tohib registreerinuna ja määratud paikades. Kes tahab mitmepäevast avastusmatka põlislooduses, mida praegu (2014) saab veel Eestiski teha, peab siis ostma pileti ja kaugemale maale (Soome, Venemaa) minema.
 
 
 
 


Metsana väärtusetu võsa moodi lepik alvaril Tallinna lähedal: minu sisetunne ütleb, et seda ei jää kauaks siia.
 
 
 
 


Mai meeleolud 2010 ja 2011, samas kohas. Varem sõitsin siit igal aastal mitu korda läbi, vaatamata kehvale teele. Tee sai sõitmiseks parem, kuid sõitma mind siia enam ei tõmba... Muide siin lähedal alles olevas vanas metsas leidsin veel 2013 hallpea-rähni - põlise metsaelaniku - elupaiga. Hiljem avastasin ka, et siin oli veel händkaku koduala.
 
 

Pilte esimesest avastusretkest seni nii sageli möödutud metsa:


 


 


 


 


Siin õnnestus seni kõige paremini vaadelda kuuse ladvas istuvat väikest värbkakku, kes kuusekäbist ise vaid veidi suurem...

Nii kõlas hoburästa laul koos põliste metsalindude saatega siinsamas mulle viimast korda, justkui järelehüüdeks.

Vaated samadesse kohtadesse peale viimast möödumist


 


 

***
 


Meeleolukas kõrvaline rada kuusikus, omaette vaikses kohas jõe ääres keset seni suuremat metsa: siin tuli ikka käia ja metsalinde kuulata...

kuni 2016 lihavõteteni:

 

***
 
 


Minu lemmikvaated Tallinnast: linna piiresse jääv mets kui mälestus hilismineviku poliitikast. Kes teab, kauaks see mets alles jääb.
Loodusliku vana maastiku killukesed jäävad iga aastaga väiksemaks ja vähem metsikuks.


 

***
 


Sellised metsad võivad veel meie eluajal jääda haruldasteks, kus metsamarju saavad korjata vaid paar esimest ja kiiremat...
 


Parimat õhku, mis meie aladel võimalik sai siin sel hetkel hingata. Niisugune näeb välja värskeima õhu pilt. Kes mäletab, kuidas lõhnab puhas värske õhk?
 
 


Verevärvi vesi talvise sula ajal kraavis metsas, millele näen tumedat tulevikku. Vaadake kehe aasta pärast, mis on sellest metsast siis saanud!
 
 
 


Selle vaate taga haigutab nüüd raiesmik.

Vähemaks jääb neid vanu metsi, mis hoiavad endas mõistatusi ja salapära. Tundmatut, mida siis vähehaaval tähelepanelikule avastajale
näitavad ja kuulata annavad. Metsas on metsavaimud ja nad räägivad neile, kes kuulata oskavad. Inimlikud vaimuväärtused taanduvad löövate elamuste, šokkide, edvistamise, omamise, raiskava tarbimise ja pühaduse vastandi - kui nii võib labasust nimetada - ees. Pühasid asju, reaalseid asju, on väga väheks jäänd. Pühaks pidamine on kõrgeim inimliku suhtumise viis. Mets on pühaks pidamise asi vist veel vaid üksikute jaoks. Enamuse jaoks on ta tarbimise või tarbeks hoidmise asi. Nüüdisaegse ühiskondliku hulluse - raiskavtarbimise - jäljed on juba meie metsades maas. Minu rännakute metsastel teedel on lisandunud igal aastal lõike, mille servast on metsa kadunud või hõrendatud. Mulle tundub, et viimastel aastatel kiiremini.
 

<>
Viimati nägin hallrähni siin.
 


***


 

Sumeri ja Foiniikia aegadel katsid Liibanoni, Küprost, Kreetat, Maltat ja Kreekat koos saartega hiigellaaned, milliste täielik hävitamine inimese poolt oli alles ees (Thor Heyerdahl).

Borneol raiuti 40 aastaga maha kõik põlismetsad, mis olid väljaspool rahvusparke (Hendrik Relve).

Nüüdseks on maha raiutud 95% vanadest ranniksekvoiadest - maailma kõrgeimatest puudest.  Mammutipuudest hävitati pärast leidmist ja enne kaitse alla võtmist suur osa. Raiutud terveks jäänud tüvedest tehti puidu rabeduse tõttu põhiliselt aiaposte, katuselaaste ja tuletikke.

Meie puidu tarbimisvajadus on hulga alla raiemahu. Eesti puidust tooteid ostetakse valdavalt nn. rikkas Euroopas, kus omal on suurem osa metsi ammu hävitatud. Nüüd on siis järg meie metsade käes. Sealne rahvas on oma olukorraga harjunud ja leppinud, niisamuti võib juhtuda meie omagagi.

Maaomanik, kes müüb pärandina või muul hõlpmoel saadud metsa lageraieks, elatub mingi aeg mittetöisest tulust, ostab ehk mingi varandusekese, on varsti rahast lage ja varanatuke jääb vananema... Mets on sajanditeks läinud kui maa läheb uude kastusse.

Raiemahtude suurendamine, metsa definitsiooni muutmine, metsandustöökohtade säilitamise õigustus ja muu sarnane rahva arvamust töötlev propaganda teenib ühte eesmärki: rahameeste, sealhulgas välisriikide rahameeste kasumiisu täitmist.

Vastumõtteid õigustusele, et Eesti metsasus on võrreldes esimese Vabariigi ajaga kordades suurem ja praegu võiks palju rohkem maha võtta:
1 - Vist oli siis kogu maailma metsasus hulga suurem kui praegu (kes teab täpsemaid andmeid - avaldage mulle!), inimkond oli ka hulga väiksem.
2 - Aga miks just siis? Miks mitte Eestis 200, 700, 2000, 7000 astat tagasi? Aga kogu Euroopas samadel aegadel? Ei tasu kõike õigustada omaaegse eriti metsavaenuliku röövmajandusega, mis tõesti suure osa maast lagedaks tegi.
3 - Majanduslik argument on vaid üks mitmeist. Ka alalhoiuvajadus on argument.
4 - Omaette suur väärtus ja mitte vaid meile tarbimiseks on ka loodusmaastike laialdasus ja kõrvuti vaheldumine, mis erineb paari liigi kaitseks hoitud reservaadisaarekesest.

Ikka kuulen, et "looduses elavad liigid". Looduses elavad isendid, perekonnad, kolooniad, grupid, kooslused. Liik on inimese väljamõeldis, mugav teaduslikult käsitletav üksus ja ökoloogiliselt vajab see midagi muud kui reaalne elusolend või nende seotud kogum. Kui teha kogu Eesti metsast lagedaks, ei invaliidistu peale vast mõne harulduse mitte ükski seal olnud liik vähimalgi määral maailmas. Kui hävitada kogu Eesti rahvastik, siis inimliik ei sandistu mitte raasukestki. Kui üldiselt on nii, et inimasustus katab maapinda laieneva võrgustikuna, jättes loodusele kahanevad saarekesed, siis "arenenud", rikkamates riikides  ilmneb kulukaid plaane taasühendada loodussaarekesed võrgustikuks, taandumata sealjuures ise eriti. Meie oleme nendega võrreldes looduselt rikkamad ja rahaliselt vaesemad. Meie vöötmes on kaua looduslikult püsinud maa mets.
 


Väga kõrge eetikaga inimene ei vaja mõistmiseks loogilisi ja tõestatud põhjendusi.
 


 

© Hermes Sarapuu.