KOGEMISI, ARVAMUSI JA TÄHELEPANEKUID
NOTIFICATIONS AND MORE...

Avaleht - Main - h-sarapuu.ee

Uuendatud:
Kiusamisest koolikiusamiseni
Kultuuri rahastamisest
Soovitamisest
Lühidalt
Hullusest
Sildistamisest
Mürareostus
Võistlusest
Era-Eesti
Esimesed 3
 

SALLIVUSEST, HOOLIVUSEST JA MUUST SEONDUVAST

  Sallimatus immigrantide ja homode tegevuse vastu häirib siin Eestis nii mõndagi, seda ei varjatagi ja sellega võideldakse organiseeritult. Varjus püsivad hoopis need, kellele meeldib eestlaste sallimatus üksteise vastu. Sellega ei üritatagi eriti (peale mõne üksiku erandi) võidelda. Aeg-ajalt korrutatakse teatud kõnekäändu eestlase lemmiktoidu kohta ja muiatakse. Rahvusringhäälingu uudiste (2015. a.) lõpus näidatakse uhkusega meie laste ja noorte saavutustest robootikavõistlusel ja intervjueeritakse edukat poissi, kes kirjeldab võistluse eesmärki - vastase masin areenilt välja trügida. Eduelamus kui väärtus, mis saavutatud etteantud vastase areenilt välja trügimisega, on saavutatud eesmärk. Laululahingud, mälumängud, fotokonkursid jm. võistlused hoolivusega ei tegele. Igat sorti võistlusega väärtustatakse noortes egoistlikku kirge teistest parem olla, üle olla, edukam olla ja ühtlasi väärtustada neid asju saavutanuid.
  Lausa muinasjutuna tunduvad innustavad lood Telegramis ja Nõmme Raadios empaatilisest pikki juukseid kasvatanud poisist, ühistegevuse headusest oma rahvale ja korporatsioonide vastu kaasinimestest hoolimise ajel ennastohverdavalt võitlevatest üksikisikutest.
  Iga õhta näeb võõramaiseid lastefilme (neid, mida lapsed huviga vaatavad), mis täis lihtsat mustvalget maailmapilti, inetult ütlemisi, vigastamisi ja tapmisi (pean parimaks Eestis tehtud lastefilmiks "Laanetaguse suve", kus pole ühtegi halvasti ütlemist, ärapanemist, peksaandmist ega politseiga taga ajamist). See hoolivus mis meis veel järel ongi vast pärit kultuurijäänukina hilisnõukaaegsest "rahvaste sõpruse" ja tolleaegse ühismajandamise mõttemallidest. Propaganda mitte lihtsalt üksteise vastu salliv, vaid ka hooliv olla on "autoriteetide" ja peavoolumeedia sõnavarast väljas: võõramaalaste hädadele esmalt peab kaasa tundma, meie rahvuskaaslaste hädad on nende endi süü ja probleem. Mul on alust arvata, et arstid kirjutavad meelerahuga ja kergekäeliselt välja kõrvalmõjuna muu hulgas empaatiat kaotavaid antidepressante ka kaasinimestest hoolimisega või represseerimisega seotud ametiinimestele, kes nende mõju all jätkavad tööd ja kelle otsuste tõttu nii mõnigi on kannatada saanud. Meie seas on nurjatuid, kelle tegevus küll sallimist ei vääri ja kellele on väga meelepärane, et me rahvusena ükteisest võimalikult vähe hooliksime ja vähe kokku hoiaksime.
 

POOLLEGAALNE VÄLJAPRESSIMINE

Anatoli Jort koos Andrei Vesterinen -iga (inkassofirma Intrum justitia) nõudis minult 2014 makstud võlga koos kopsaka sissenõudmistasuga ja intressiga koos mitmesuguste ähvardamistega. Kellega on samamoodi läinud, teatage sellest julgelt mulle. Kindlasti on vajalik selline dokumentaalse tõendusmaterjalalles hoidmine: telefonikõnede salvestus, sms-id koos saateandmetega - parem kui näha-kuulata otse telefonist ja nõue saadetisena e-kirjaga koos metaandmetega.
 

ETTEVAATUST, HAID!
Shark danger in Estonia: kite surfers (kiting) very close passings from bathers are very common!

Niisuguste hoiatustega hoolitseb kohalik võim suplejate eest soojade merede randades, kus on vääramatu haioht ja suplemine omal riisikol. Eestis on minu meelest alahinnatud üks teine ohtlik tegevus - lohesurf madalas vees suplejate vahel. Olen jälginud, et nende kiirus on piisavalt suur, et lauaservaga vastu supleja pead sõites ta oimetuks lüüa, edasise teeb loodus ise: ta upub ja lained uhuvad laiba randa. Oht on ka purje saamatus käsitsemises: olen näinud, kui puri prantsatab kõrgelt suure hooga vastu vett. Ka allaprantsatava purjega pihta saades võib oimetuks jääda. Teatud supelrandades, kuhu autoga juurdepääs on kerge ja ka tuulise ilmaga on suplejaid on purilaudureid lausa massiliselt, kusjuures suurem jagu sõidab ranna lähedal, kus leidub ka suplejaid. Lainetus võib varjata supleja peanupu, lohesurfar ei jõua piisavalt kiiresti kõrvale pöörata. Olen näinud, et mõnele tüübile lausa meeldib suplejate lähedalt purilauaga napikaid teha. Minu teada pole Eestis niisugustele surfaritele mitte mingisuguseid ametlikke reegleid kehtestatud.
 


 

On ülim aeg reguleerida niisugune ohtlik hobi, enne kui esimene inimohver on käes!

Tuletame meelde, kuidas "hoolitseti" jalgratturite eest, tahtes neile kiiver kohustuslikuks teha. Äkki on kiivripropagandist ka mõni lohesurfar siinsete piltide peal? Selline kuulutaks ehk ka kõigile tuulise ilmaga suplejatele kiivrikandmise kohustuslikuks. Minu meelest on siin oht vastu pead saada kordades reaalsem kui jalgrattaga sõites.
 


Niipalju siis veeohutusest ikkagi samas oli, ehkki märk püsis alles nädalakese.




ASUTUSE TÖÖTAJA ÜLBITSEMISEST KOOLIKIUSAMISENI JA VASTUPIDI.
Täiskasvanute ülbe ja kiuslik eeskuju harjutavad vastavat käitumist noortes.

Kahjuks on välja kujunenud nii, et narritamine ja kiusamine on küll osaliselt taunitavad, aga mitte karistatavad. Vastav moraalitunnetus õpitakse ära juba varases lapseeas ja meie koolide üldiselt asja välja kannatav hoiak juurutab selle ühiskonnasse. Eeskujuks kiuslikule käitumisele on mitmesugused juhtivtegelased, kes sotsiaalselt on prominentsed, kuid moraalselt tagasihoidliku arengutasemega. Edukultuslikus ja samas kergesti tõrjumist valivas inimhulgas pole populaarne mõistmine, mida eelmainitud nähtused kaotajapoolele (reeglina üks või üksikud) tähendavad.

Eraisiku ja organisatsiooniesindaja vahelised kiusuintsidendid jäävad sageli lahenduseta, "vinduma", sest õigusliku regulatsiooni järgi kuuluvad tsiviilmenetluse vormis kohtuvaidluse alla ja suure kulukuse tõttu neid naljalt ette ei võeta. Niisugused vastasseisud on asümmeetrilised: organisatsiooni esindajat seovad organisatsiooniga sõltuvussuhted. Asutuse juhtkonnal võib puududa tahe juhtunut lahendada, olen märganud ka heasoovlikku rumalust, st. oskamatust. Näiliselt kahe inimese vaheline asi pole tegelikult kaugeltgi vaid kahe inimese vaheline: teine pool liidab selja taha toetava grupi organisatsioonist, mis organisatsiooni esindajale pakub tugeva eelisseisundi mitteorganiseerunu suhtes. Ülimaks võimuks niisugustel juhtumitel jääb organisatsiooni juhtkonna suva.

Meil on aeg-ajalt käsitletud teemad "koolikiusamine", "koolitulistamine", "terrorism", "sallimine". Psühholoogid tegelevad "ohvriga" ja heal juhul ka "kiusajaga", õiguskaitseorganid ja psühhiaatrid "koolitulistajaga" ja "terroristiga". "Sallimine" tuleb jutuks peaasjalikult kitsalt piiritletud subjektide puhul. Nimetatud nähtusi näen ühendamas üht asja, millel pole konkreetset nimetustki. See on midagi kollektiivse terrori moodi. See on nähtus, mis hõlmab mitut inimest kuni peaaegu kogu ühiskonnani. See on nagu mädakärn, millel on keskpunkt, sujuvalt kahanev punetav ümbris ja kannatav organism. See võib olla paremini või halvemini organiseeritud või organiseerimata, iseeneslikult oma teed kulgev protsess. See jätab mulje kui inimesele igiomasest käitumisstiilist ent on kergesti maast-madalast õpitud - õpitakse selgeks koolides. See sisaldab nagu mingit karjainstinkti ja jahimehe saaklooma tagaajamisinstinkti. Selles on erinevate rollidega osalised, aktiivsed ja passiivsed: teadjad, initsiaatorid, nagu eikeegid, aga osalejad, kogemata kaasakistud jm. (Peter K Smith, Marja-Liis Arujärve tõlkes, ajaleht Pealinn 2012), Huvitav oleks teada üldmustrist, mis taoliste nähtuste juures ilmneb. Kindlasti see on. Pakun ühte: mida rohkem on "ühe poole" osalisi, seda väiksemana tunnevad nad oma vastutust.

Näide, mida tahan tuua on: kui kaugele võib asi minna oli hästi ära toodud ühes märtsikuu 2012 Pealtnägijas, mis pärines palju kõlapinda leidnud juhtumist Soome koolipoisiga: kitsa ringi klatshiga viidi poiss hullumajja ja sattus politsei käsitlusse kui potentsiaalne "koolitulistaja".

Kõik õppeasutused peavadd olema ka moraaliõpetuse templid!

Kuskilt otsast tuleks moraalihoiakuid konkreetsete meetmetega paika sättida: juba noorelt peale ollakse juurdunud väga sallimatu eluhoiakuga. Olen juhtunud kuulma nooremaid inimesi kedagi tigedalt taga rääkimas, kusjuures tige klats on justkui eriti eksponeeritud kaugemale kuulajaskonnale, justkui ka eemalviibijad peaksid kursis olema ja siis nagu ka nõustuma hoiakuga. See pole aga "normaalne" hoiak, mis peab olema omane. Seda ei kasvata üksnes noorte subkultuuri keskkond, arusaamiseks piisab pilguheitmisest erinevais meediakanalites sõna saavatele autoriteetidele ja autoriteedikestele.

Kui "lumepall on veerend" küllalt suureks, jääb kollektiivsest vaimsest terrorist igal juhul mõjukas jälg järgi, põhiliselt just ohvrile (neid on tavaliselt 1, harvem mitu). Pakun, et kiusamistega on lihtne võidelda kui on ära piiritletud ja välja toodud seesama kollektiivne terror. Et protsess on ajas kasvav ja noortele päranduv, pean vajalikuks kollektiivse kiusamise väljajuurimist väga oluliseks ühiskondliku tervise seisukohast. Õigusaktiga peaks olema tõhusalt tagatud, et mistahes asutuste ja ettevõtete esindajad, kes töö tõttu inimestega kokku puutuvad väldiksid narritavat või kiuslikku käitumist (2 inimese vaheline konflikt on teine nähtus, kui ta piirdub vaid tollesama konliktiga ega kasva ajas edasi). Eriti inetuks pean üksiku kodaniku narritamist riigiasutuse töötaja poolt, kelle ameti osaks on inimestega suhtlemine ja kelle tegevusest sõltub osake kellegi elukvaliteedist. Raskendavaks asjaoluks on tegevuse kollektiivne või organisatsiooniline iseloom. Olemas võiks olla riigiorgan, kasvõi eetikakomisjon, mis menetleks kodanike kaebusi keerukamate juhtumite kohta ja mille otsused mõjuksid kiuslikult või narritavalt inimest kohtleva töötaja palganumbrile, soodustustele või vastavalt karjäärikäigule. Selle komisjoni menetleda võiks olla ka muud organisatsioonilised eetikarikkumised. Sisse peaks olema viidud süsteemne vastutegevus isikuvastaste tegevuste laiali kasvamise tõkestamiseks ka õpilaskonna hulgas õppeasutusis, sisaldades juhiseid pedagoogilisele personalile nähtuse märkamisest õpetus-kasvatustööni. Annab riik organisatsiooni esindajale seadusliku organisatsiooni kui legitiimse platvormi, andku ka reeglistik selle platvormi isikuvastase ärakasutamise vastu!



UUS
FOTO- JA MUUDEST KUNSTIVÕISTLUSTEST

Kujutav kunst ja kunstiline fotograafia tegeleb ka hingeharidusega, sport enamasti kehaliste kategooriatega. Spordis on valdavalt tähtis kui mitte tähtsaim kvantitatiivne saavutus, kunstis võib väärtusliku tulemusena olla tähtsaim üldse mitte mingi üle teiste olev saavutus. Kunstitöö väärtuslikkus on ka ilma igasugust võistluslikkust. Sama kunstiloomingut hindavad kasutajad või sellega teisiti kokku puutujad erinevate "mõõduriistadega".

See lõik pole midagi unikaalset, sarnaselt mõtlejaid on teisigi. Õiglane võistlus on tugevalt standardiseeritud tingimustega võimalikult sarnaste osaliste omavaheline mõõduvõtmine. Niisugusel juhul on paremusjärjestus ja võitja mõõdetavate tulemuste järgi kergesti leitav. Fotokunst ega kunst üldse pole aga üldiselt rebimise asi. Kunstil on teine mõte. Kõik osalejad on palju erinevad, tulemus on kvalitatiivne ja vaid subjektiivselt hinnatav. Seega on niisugused võistlused vildakal alusel. Kui võistlusel on mingi teine eesmärk kui kõigi osalejate esitamine, näiteks makstud tellimus, siis seda ta ka täidab. Kunstivõistluse võitjad on vastavate osalejate ja hindajate nägu, aga see ei kuuluta absoluutset paremikku ega parimat kunstnikku. Loomulikult on erinenavd osalejate tasemed, tehnika, ajavaru, pühendumus, teadmised, kogemused jne. Selliseid teoseid üksteise suhtes paremusjärjestusse seada on minu seisukohast tarbetu ja ebahuvitav. See ei tähenda, et mõni teos omaette poleks huvitav. Seepärast mind viimasel ajal ilma eesmärgita konkurssidelt ei leiagi.



UUS
KULTUURI TEGIJATE RAHASTAMISEST KULTUURKAPITALIST

Selle "pisku" jagamine, mis jääb üle organisatsioonidele antavatest suurtest eraldistest on kunstnikele jm. kultuuri loovatele inimestele raha jagamine seatud sõltuvusse peale omarahastuse ja soovitajate konkurentidest, tänuvõlglastest, sõpradest-sugulastest, soosijatest, põlgajatest jm. õigeks-valeks pidajatest. Kultuurkapitali rahastamissüsteemi võib nimtada ka valitud edukate toetamissüsteemiks: kõrgepalgaline osakonnajuhataja saab 6-kuulise loomingulise stipendiumi, mis on sisuliselt vabakutselise palk oma loomingule pühendumiseks, aga on ka "pehmeks maandumiseks" nimetatud tööta jäämisel, nagu töötutoetuse kallim variant. Tegev, kuid edutu kunstnik võib Kultuurkapitalist osa saamata kasvõi nälga surra, see süsteem ei taga vaesemale tegijale mitte midagi. Kunstnik muide ei söö ise raha ära, vaid annab selle kultuurisfäärist välja, andes tööd teiste valdkondade esindajatele.

Konkreetse sihtkapitali avalikult kuulutatud jaotamise põhimõtted: Kultuurkapitali veebilehel sõnastatakse selgelt, et nad ei rahasta amatöörkunsti ja rahastavad eksperimentaalset professionaalset kunsti. Kui jaotusi analüüsida, selgub, et see pole tegelikult nii. Vabakutselise kunsti raha vajamist nii liigitada on kummaline ja vale. Piir professionaalse ja amatöörkunsti vahel on ebamäärane. Mõne liigituse järgi on professionaal see, kes põhi(ainu)teenistuse oma loodud kunstist saab. Aga muidu arvab igaüks ise, kes on proff ja kes mitte. Pole olemas mingit objektiivset klassifikatsiooni. Ka amatöörkunsti olemus pole meil üheselt mõistetud: rangelt võttes on amatöörkunst kõik tellimata või ostmata kunst. Sotsiaalabi andmine on lai mõiste ja kultuurivaldkonnas on see peidetud tihti teiste sõnade taha. Ei maksa lasta end lollitada lihtsatest väidetest, et üks või teine institutsiooniline rahajagamine pole sotsiaalabi: sotsiaalabi abil võib hea kunstnik teha ka head kunsti. Lõpuks läheb kulutatud raha ikka samade asjade peale.

Kultuurkapital väidab avalikult toetevat vaid professionaalset kunsti, defineerimata samas professionaalset ja amatöörkunsti. Selgelt müügiks või tellimisel tehtavat loomingut nagu KK ei finantseeri! Päris korralikku finantseeringut saavad aga need kunstnikud, kellel on tasustatav põhitöö õpetaja-, juhendaja- või meistriametis, kes töötavad täiskohaga kõrgepalgalisel osakonnajuhataja-, dekaani- või koguni prorektorikohal. On veel üks aspekt: oleme kultuurikeskkonnas, kus paljud teavad võrdlemisi hästi üksteist ja on ka suurel määral omavahel seotud olnud. Raha jagamisel on peale saaja kultuurilisele tegevusele otsustav muuhulgas määramata mahus omavaheline seotus saajaga. Miskipärast pole seotusest tuleneda võivat huvide konflikti üldse arvestatud. Jagamise aluseks on iga komisjoniliikme oma suva järgi seatud koht taotlejate pingereas. Seda suva teab vaid ta ise ja ei pea seda avaldama ega põhjendama kellelegi. Ma muudaks Kultuurkapitali raha jagamise metoodikat avatumaks ja objektiivsemaks, aga ka jagamise aluseid: olgu defineeritud "professionaalne kunst" ja "amatöörkunst", eraldamisest keeldumine olgu ka sisuliselt lahti põhjendatud. Ma muudaks ka eelistatuks oma erialal andekate, kuid majanduslikult mitteedukate ja palgatööta erialameistrite loovtegevuse toetamise. Ka katsetamiste eelistamise vahetaks lihtsalt üldise loovtegevuse toetamise vastu. Küsimus pole konkurentide ja tänuvõlglaste olemasolus pajukile, vaid süsteemis mis seab ühed konkurendid kahjulikku sõltuvusse teistest või kurat-teab-mis poliitikatest. Mind huvitab statistika, kui suur osakaal taotlejatest jääb rahuldamata.

Ja veel üks asi mõtlemiseks. Kuulus nn. Avo Viioli juhtum: on loogiline ja usutav, et nii kõrgetel bossidel kui tema on soleerimine asutuse rahadega nii, et jälgi ka ei jää hulga keerulisem kui olla mutrikesed vaikivas süsteemis (vandenõus), kus käsi peseb kätt ja vaikimisvanne püsib kõigi osaliste rahulolu lõppemiseni. Ei maksa nii leplik olla ametlike uudiste torust tulnud "lõpliku tõega". On väga ettearvatav, et elu on ka siin näivam kui arvame. Edu süsteemi peost mittesöövaile uurivaile ajakirjanikele kuni neil veel lastakse süsteemseid kuritegusid uurida!



UUS
AMETILIITU SOOVITAMISEST

Ma keelustaks ametiliitu astujale soovitajate olemasolu nõude. See ürgaja jäänuk on nagu rüütliordusse või salaseltsi astumine. Kui ametiga seotud seaduslikke privileege saab isik vaid ametiliitu kuuludes, on siin ebaõiglane olukord liidust väljas olevatele sama ametiala esindajatele. Inimene, keda keegi soovitud ametiliidust ei tunne, tõestab end juba niikuinii tehtu tutvustamisega komisjoni ees, soovitajad on üleliigsed. Mittetundvalt või koguni tundvalt esindajalt soovituse lunimine ja saamata jäämine on mõru sundolukord, mida pole kellelegi vaja. Tundvalt esindajalt soovituse saamata jäämisega peab siis kogu elu edasi elama. Jääb järele veel soovitaja: tänuvõlg kogu eluks ja tulemuseks midagi endasse sulgunud sõprade klubi või partei moodi, mille liikmete eest teisitimõtlemist või teisitiolemist peab varjama. Soovitamist pole niisiis ei kandideerijale ega ühiskonnale vaja. Klanniegoism ja enda klanni abil paremaks pidamine on tülgastavad, soovitamisnõue on sammuke sinnapoole. Ametiliitu saamiseks piisab soovija ametialase võimekuse tõestamisest, kusjuures vastuvõtjad peaksid eituse ka selgelt põhjendama. Ma suurendaks ametiliidu vastutust oma tegude eest selle koha pealt, et ta peaks eitavad ja üldse oma otsused korralikult põhjendama (MTÜ seaduse täienduses kärbiks karmimalt igasugu veidraid sõnastusi MTÜ-de põhikirjades).



UUS
HULLUSTEST

Kui üksikisik teeb hulle tempe, on ühiskonnal enamasti selge hoiak ja ta pannakse kinni. Kui organisatsioonid või riigid teevad hullusi, pole ühiskonnal sageli äratundmistki, rääkimata selgest hoiakust või hulluse kõrvaldamiskavast. Organisatsioonilise, riikliku hulluseni saab jõuda vist igas valdkonnas: õigusloomes, meditsiinis (Monitz, Freeman, Cameron), majanduses (keskkonnaressursside raiskamisele orienteeritud tarbimine), rahanduses. Ohtlikemaks pean oma mastaapsete mõjude tõttu majanduse (biosfääri ja geosfääri laastav-saastav majandus, nt. Somaalia mürgitamine), "siseturvalisuse" (küüditamised, lausnuhkimine) ja nn. "riigikaitse" valdkonna hullusi. Näited viimasest: keemiarelvad, biorelvad, tuumarelvad, aga ka laieneva kasutusega keskkonda pikaajaliselt saastav radioaktiivse uraansüdamikuga laskemoon snaipripüssist tankimürsuni (huvitav, kui palju puutusid selliste mürskude radioaktiivsete lõhkejääkidega kokku meie "rahuvalvajad" Balkanil ja mujal, kus tulistati uraansüdamikuga laskemoona). Ja kui palju planeedi elukeskkonda on "riigikaitsega" seoses pikaks ajaks solgitud (mürgipommid Läänemere põhjas, Tsernobõl - üks olulisi funktsioone oli hiiglasliku raketituvastusradari toitmine, tuumapommide jaoks plutooniumi tootnud tehas Majak Tsheljabinski lähedal ja selle ulatuslik radioaktiivne reostus, Vozrozdenija (pool)saar Araali meres, tuumaplahvatused Novaja Zemljast Tuamotuni, hulganisti ookeani uputatud tuuma- ja keemiajäätmeid, sh. üliohtlikke kütusega tuumareaktoreid) - massihävitusrelvad üldse!
Organisatsiooniline hullus on läbimõeldud, teadlik pöörane kahjustavate tagajärgedega tegevustik, mida ühiskonnal on raske tõrjuda, kuid millise läbiviimist üksikisiku poolt süsteemi toetuseta mõistetakse kindlalt hukka ja takistatakse kergelt. Vahe on põhimõtteline - asi pole mitte näiteks üksikute tuumarelvadega vehkivate ärapööranud eraisikutega, vaid organisatsioonide ja süsteemidega (riikidega). Üksikisikud neis süsteemides on välja vahetatavad, süsteemid koos hullude tegudega jäävad. Nimetan julgelt hulluseks enda elukeskkonna organiseeritud teadlikku laastamist, mürgitamist ja kaaskondsete eluvormide väljasuremiseni hävitamist. Mind paneb ikka imestama, et ühiskond eriti ei hooli või isegi toetab hiigelsuuri hullusi, aga nokib meeleldi õelalt mõne üksiku kõvera inimese kallal! Kahjuks on nii, et suured rahvamassid on päris võimetud omaette ilma tugeva organisaatorita süsteemseid hullusi lõpetama.



UUS
AVALIKUST SILDISTAMISEST JA STEREOTÜPIDE LOOMISEST.

 Kohe revolutsiooni järel 1917 seadis bolševistlik terrorireziim Venemaal sisse ametliku "rahvavaenlase" sildistuse, mida kaua kogu Nõukogude Liidus kasutati kõikvõimalike nomenklatuursetele tegelastele ebameeldivate inimeste represseerimistel ja hukkamistel abiks. Praegune (...2016) Eesti ja meie lähim "kultuuriruum" nii brutaalne pole, kuid tol ajal meie mail valitsema asunud haige vaim elab sildistamistes edasi ja pole kuhugi kadunud.

 Murettekitava jõulisusega ilmutatakse peale skandaale tootva kõmumeedia ka Eesti Rahvusringhäälingus aeg-ajalt teatud võimureile ebamugavate üksikisikute kohta teotavaid ütlusi, kirjutisi või lausa väga inetuid paskville (nt. rahva hulgas suurt lugupidamist omavate ja väärivate Jüri Lina - Eesti Ekspressis, Tiit Madissoni vastu - ERR 2012 Pealtnägijas ja kollane üllitis ERR kodulehel Karin Koppeli toimetatuna), mida on lausa vastik lugeda.

 Viimasel aastakümnel olen tähele pannud kasvavat tendentsi peavoolumeedias anda järjest valusamaid lööke üksikute "kõveraks" peetud inimeste pihta. Vaatamata ajakirjanduses väljendatud nn. heale tavale nopitakse ühiskonnast ja sildistatakse mõnuga rohkem kui lubatud teisiti väljendujaid, tegijaid, käitujaid. Teise suupoolega propageeritakse sallivust, seda näivat üldistust tegelikult kitsalt väheste kindlatüübiliste subjektide vastu ja teatud konkreetses kontekstis. Sildistamine on laimamise kõrval üks äärmuslikumatest diskrediteerimise viisidest, tõrjudes mugavalt vastuväited ja arutluse sisuliste asjade üle, kuulutades tõsiseltvõetamatuks juba ette sildistatu teod ja väljaütlemised. Üksikuid inimesi diskrediteeritakse pöördumatult, rehabiliteerimist praktiliselt välistavalt neid Rahvusringhäälingus ja populaarses kommertsmeedias sildistades ja lihtsustatud stereotüüpidesse surumises (sildistamine on deklareeritud kui paha, v.a. teatud "kontingendi" puhul lubatud): "puuküürnik, vandenõuteoreetik, hull, pervert, rehepapp, infoterrorist, asotsiaal, äärmuslane, element" jms. Kedagi näiteks pole aga nimetatud miinimumpalga eest töötamise pärast orjaks. Avalik eeskuju kasvatab järgnevasse ja juba olemasolevasse põlvkonda tõhusalt uue mõtlemis-ütlemismalli,  (toodetud mõttekäigustik). Need tendentsid "mõtlema õpetamises" on koletud. Ma ei ole uhke Eesti üle. Näen siin kahte suurt probleemi: üks sildistatutele ja tulevastele sildistatu kandidaatidele ning teine üldisele mõtlemisskeeemile. Sildistamine ja stereotüpiseerimine paistab teenivat mitut eesmärki: rahva viha õhutamine ja kanaliseerimine teatud inimeste vastu ja uut viisi mõtlema harjutamine. Eesmärgiks paistab olevat, et rahvas ei oleks vihane näiteks riigi raha väljakantijate peale -- kümne miljoni dollari afääri ja igasugu esm-ide abil võõrrikkurite rikastamiseks, Eesti elu kõikvõimalikku tüüpi välissõltuvusse viijate peale, rahvavaenulikult liberaalse omandireformi autorite peale. Paika näikse saavat jube hiigelsüsteem, mis omandab järjest rohkem türanliku süsteemiga impeeriumi, orjandusliku ja feodaalkorra elemente; masinavärk, mis istutab suurtesse inimhulkadesse paranoiliselt hirmutades erinevat moodi ebamugavate "isikute" varajast äratundmist ja kõrvaldamist. Vasturohuna töötavad õiged märkused empaatia vähesuse üle ühiskonnas pole kaetud piisava lootusega paranemisele ega saagi. Üksikute asjalike sõnavõttude vahel üksteise hoolivusest propageeritakse justkui tellitult tugevasti tõrjuvat suhtumist eelpool loetletud ja veel paljude muude sarnaste sõnadega. Niisuguste sõnadega sildistatud inimesed justnagu ei kuulugi inimliiki, nad oleks mingid marutõbise metslooma sarnased olendid, kes käivd kui mitte inimesi röövimas ja söömas, siis risustavad "korralikku" ühiskonda vähemalt. Välja öeldud avalik suhtumine inimesse on muutunud kontrastsemaks ja labasemaks peale 2000-ndete algust (nt. Siim Kallas vs Villu Reiljan: ühel näib ka ilma avaldatud tagamaid teadmata olevat mõjukas nähtamatu toetusstruktuur, teisel mitte).

 Inimhulki õpetatakse aegamööda, aga pidevalt põlastama rohkem teisiti kui "ametlikult lubatud" mõtlejaid, tegutsejaid (kuriteo eest saab ühe karistuse, avalik mõnitamine on teine karistus!), väljendajaid, olijaid. Hirmasim vaenlane sellises skeemis on süsteemi reetja (näiteid neist ja nende tümitamisest me juba teame), ohtlik on ka süsteemiväline autoriteetne kriitik, keda teotatakse avalikult teiste sarnaste hirmuks. Lenini ajal hukati selliseid kohtuta.



 

ÕIGUSEST RIKKUMATA LOODUSELE

Inimene käitub liigina üldiselt egoistlikult, inimegoism on argumentidetagi populaarne. Ka loodusesse suhtumine on egoistlik, isegi looduse kaitsmisel mõjuvad egoistlikud argumendid. Ma võiksin ka püstitada käesoleva teema enesekeskselt. Loodusekeskne on kõrgem, aga ebapopulaarsem. Igasugune looduskaitseline tegevus, mis piirab inimlikku "arengut", peab kahjuks olema põhjendatud, kellele või millele see on PRAEGU vajalik, pidamata silmas kaugemat tulevikku (sh. inimkonna muutuvaid väärtushinnanguid aja jooksul).

Inimlikud vastu andmised loodusele on enamasti kas enesepiirangulised või reostamised-hävitamised.

Pealinna lähedane (ja mitte ainult) hulganisti erinevaid inimesi ligitõmbav kaunis loodusmaastik kannatab kasvavas tempos destruktiivsete lõbustuste harrastajate käes. Esimene teeb maastikusõidukiga raja sisse, teised tulevad sissesõidetud rajale juba nö. "õigustatult" peale.


Pilt maastikukaitsealalt.

Selliste tõttu pannakse järk-järgult ka viisakaile matkajaile piiranguid peale nii, et on ette nähtud, kuhu istuda ja astuda.
 


ATV-de ja maastikuautodega trööbatud looduslik klindinõlv Tallinna lähedal 2008. Silmariivav isetegevuslik maastikusõidukite krossirada eksisteerib sellel kaunil looduslikul paeastangul Harjumaal, põõsasmarana maastikukaitseala lähedal juba neli aastat, pälvimata looduskaitsjate tõhusat sekkumist (kevad/sügis 2007). Õieti pole ma leidnud kedagi, keda huvitaks sellise looduserikkumise takistamine. Sellised nähtused on meie looduses järjest sagenevad - meil on loodust liiga palju käes.

ATV traces in wild forest near Tallinn. We have too much wildlife and mishandle it.
 


Need on vaated seni suhteliselt metsikule maastikule Tallinna lähedal, metsale Pääsküla jõe ääres. Igal aastal avaneb mulle neis paigus järjest hullem vaatepilt: liiklusummikutes istumisest tüdinenud täisjõus elumehed ukerdavad ATVdega tööpäevajärgsetel õhtutel metsaaluse pehme pinnase läbimatuks mudamülkaks. Nii õpetatakse tulevastele põlvedele, milleks mets on vajalik. Pildid sügistest 2007 ja 2008.
 


Eelmisi on kole vaadata, aga too tegevus ei põhjusta looduskeskkonnale kaugeltki sellist kaotust kui moodne "arendamine": see porilompidega metsatee pole enam niisugune, sest metsa siin ümber enam ei ole. "Arendatud" maa ei saa sadu aastaid looduskeskkonnaks tagasi.
 
 

Kui mõni peab naisterahva paljaste rindadega tänaval käimist "ebamoraalseks", siis mulle meeldib see moraalsus, et põllulilled õitsevad tee ääres ja neid maha ei niideta. Ah et heakord! Kas see kah, et sellisel tolmusel teel tuleb jalgratturil tükk aega mööda kihutavate autode tolmuterrorit kannatada?


 
 

Metsikut vana loodust jääb Eestis järjest vähemaks.

Kui üldiselt on aru saadud, et troopikametsade hävitamine on halb asi, siis meie metsa hindamisel domineerib tihumeetrite järgi...
Ühe plastpudeli tee äärde viskamine pälvib mõõduka kodaniku hääleka hukkamõistu, aga ühe hektari metsa täiesti seadusliku lageraie järel ei iitsata isegi mõõdukad looduskaitsjad. Mõni loodusesse visatud asjake ei kujuta keskkonnale märkimisväärset ohtu, küll aga näen tõsise probleemina raiskamist: kõik, mis me teeme mõjutab rohkemal või vähemal määral meie kõigi elukeskkonda. Näen probleemina erinevaid keskkonnaosi raiskava eluhoiaku iseennast põlistavat suutlikkust. Inimene pole liigina kadumise äärel, aga käitub, nagu ähvardaks teda ikka lõplik kadumine.


Vaade endise vana metsa servale ühes suurimas loodusmaastikulaamas Tallinna lähedal, kus käia armastasin. Kevad, 2012.
 

Pilte endisest Tallinna rohelise vööndi metsamaadelt:


Tuli oli nende saatus: enamik neist põlenud mändidest on nüüdseks maha saetud, mõõtu lõigatud ja ikkagi lõkkeroaks saanud. Tikkudega mängimise peab keelama ka "täiskasvanuil": peab ikka hirmus nälg või muidu tobu olema, et kõrge väärtusega metsa mahapõletamise hinnaga paar suutäit lihatükke kuumaks ajada!


See pole ülekoormatud metsatee, vaid ületalve tekkinud metsa väljaveo traktori jälg tervel metsaalusel. Metsapõlengu kohal, kust see jälg tuleb, õnnestus mul tuld kustutades ehk jätta elule mõni rohututt ja põõsake...

Ma ei taha osaleda enam tasuta vabatahtlikuna põlengu kustutamisel, õlireostuse koristamisel ega mujal, kus loon lisaväärtust "looduslikule eraomandile", kus on võimalus eraomanikul või metsaraiujal hiljem omakasu saada või kohale ligipääs rahvale piirata.
 
 

Making such traces of lumber vehicles to natural forests (examples near to Tallinn, Estonia) are acceptable by law. Throwing empty bottle to same place is illegal and overall untolerable.


Prügikotikese sokutamine siia metsaalusesse on kergesti karistatav ja intensiivse avaliku propagandaga hukka mõistetud. Selliselt traktoriga loodusmaastiku segipööramine on õiguspärane ja hukkamõistu ei pälvi.
 
 
 
 


Merikotkas (tegelikult oli neid sel hetkel seal kaks) jälgimas fotograafi madallennult pesapaiga lähedal lageraielangi kohal. Harjumaa, kurikuulus lageraielank, kus peatati raie. Vaatamata tollase keskkonnaministri (Reformierakond) lubadusele, et palgid jäävad maha, olid mõne aja pärast need ikka ära veetud. Sügis 2008.

Illegal lumbering near nesting place of sea-eagle. Estonia, 2006-2008.


Mürareostusest.
Two examples of motorbike, ATV, paraplane noise contamination in silent seaside and forest, not far from road (Estonia).

Siin on popurii hobimootorrataste müradest, nagu need kostsid manteest veidi eemal looduses viibides. Vastava ilmaga puurivad sellised plärinad end paari kilomeetri kaugusele. Soojal ajal annab mõnes kohas otsida tundi, mille sisse ei kosta ühtegi sellist! Need mootorratastega plärisevad eputamised ei pea üldse teest eemal metsas kuulda olema, korralikud summutid on sõidukitele ammu leiutatud. Niisugune vastik müraterror peab olema seadusega keelatud ja igati takistatud!

Siin on popurii hobimootorsõidukite müradest, mille tabasin paari ilusa ilmaga päeva jooksul enam-vähem looduslikus vaikses mererannas. Peale minu oli muudki rahvast, kes tuli siia üürikest vaikust ja rahuhetke kogema. Rannas sõitsid numbrita kahe- ja neljarattalised, paar tükki lendas üle. Lõigus kaks viimast olid pooleteise kilomeetri ja paarikümne meetri kaugusel. Isegi õiguskord niisuguse lärmitsemise ja rannas sõitmise eest ei ole kaitstud, rääkimata kaaskondsete rahust lugupidamisest.

Leian, et igaühel on õigus müraterrori puudumisele olemuselt vaikses kohas.


Rõõm lampidest
 


Üle kümne 125-vatise naatriumlambi põletamisest hiljuti Harku metsa rajatud rajal tunnevad rõõmu sealt öö jooksul läbi jalutavad viis inimest...


... ja kirjurähnid, kes üksteise võidu põristavad lumemütsita plekist kuplil edevalt, näiteks nii.



Vabadusest. Era-Eesti.
Examples of over-privated land with funny and evil labels.

Loodusmaa on põline. Palju vanem kui mistahes inimlik kultuur. Äkki tuleb kuskilt inimene ja kuulutab, et maa siit sinnani on tema oma ja kõik. Näiteks tuhande aasta pärast on siinsetel elanikel täitsa ükskõik, kellele kuulus mingi konkreetne maalapp. Hoolivatele inimestele läheb vaid korda, kas loodust on hävitatud või ei ole. Me peame, laiemas tähenduses, suhtuma meie loodusse kui hoolivad külalised mitte kui peremehed!
Meil nagu teistelgi rahvastel kuigivõrd on ka omad pühadused. Peale välja mõeldud müütilise olevusega seonduva ka omandus. Mitte metsad-puud-kivid ise vaid nende omanduses olemine. Kuna looduslike paikade pärisasukad -- taimed, loomad ja seened ei suuda end inimese üle oma elupaigas omanikuna maksma panna, siis võtab inimene, juba muistsete aegade rudimendina selle õiguse nahaalselt endale. Omamisest on saanud midagi kõrgemat kui lihtsalt kasutamisõigus.
Meil on tendents liikuda selliste halbade näidete suunas, kus enamik riigi looduslikust maast on võrdsustatud maaomaniku elutoaga ja kus omanik käseb-keelab kuidas tahab.
 


Ma ei taha looduses käies tunda, nagu ma hiiliks kellegi inimese tagaõues.


Nii me õpetamegi nooremaid põlvkondi, kuidas suhelda külalistega ja mis on siin ilmas väärtused. Praeguseks on mõni neist kadunud ja mitu veidrat asemele pandud, ma ei viitsi kõiki arhiivist üles otsida ja siia riputada.
 

Kui meil oli varasematel aegadel (vanades kohtades veel praegugi) kombeks hoida külateed ja muud väiksemad läbivad teed kõigile avatuna, siis nüüd omamiskultuse ajal juurdub komme sulgeda osa avatud riigist kõigile, läbivale teele kaevatakse isegi kraave ette. Jällegi pole tegu kellegi taluõuega, vaid isiklikust elu-olust kaugema üldkäidava maaga. On käes suletud getode aeg. Kui nõukogude ajal oli suured suletud maad maistele jumalatele, siis nüüd haaravad võimalusest kinni lihtsamad surelikud, sulgedes vaid oma tarbeks jäävale maale lisaks ka seda laialt ümbritseva maa. Surve ülejäänud loodusele kasvab, sest ka getode elanikud käivad trööpamas-sittamas ülejäänud avatud ala. Kalduvus on kultustada edu ja liigomamist, pidada pühaks sildistatud eraomandit omandilisuse tõttu, rumalaid kombeid ja traditsioone, aga otseselt omanikuta loodust mitte austada.
 


Siin ja paljudes sellistes uuskülades pole kõigile kaaskondsetele suletud mitte ainult õuemaa, vaid ka õuemaast mööduv ära erastatud sõidutee.

Äärmus on juba käes: meie ühiskond on muutnud ka asumikeskkonna rändurit tõrjuvaks. Kui vanasti läks külatee läbi taluõue, siis nüüdisgetodes on ka kaugemad ümbritsevad avalikud teed suletud. Minu meelest võiks läbipääsu piiramise õigus kehtida vaid õuemaale, aiamaale ja põllumaale, mitte aga kaugematele metsadele, randadele ja ühendusteedele. Mõne huligaani pärast igasuguse läbiva metsatee või rannalõigu kõigi eest sulgemise lubamine eeldab iga looduses liikujat pahatahtliku paariana ja iga omanikku alati kõige õigemini tegutsejana. Uus seadusandlus annab parema võimaluse eraterrorile matkaja või läbikäigu otsija vastu.


Lühidalt
 

Ilus inimene on ilus põhimõtetest ja hingeilust, mitte lakutud ega "stiilsest" välimusest!
*
Jõu poolt kuulutatud tões tasub kahelda.
*
Kuriorganiseeritus: paljudele on kuulumine organisatsiooni või koguni juhtkonda mugav platvorm oma psühhopaatse inimvaenuliku toimingu sooritamiseks, milleks tal ilma organisatsioonita puuduvad õigustatud võimalused. Organisatsiooni kuulujal on oma organisatsiooni "maine" (defineerimatu katteta sõnamoodustis!) kahjustamine asümmeetriliselt rohkem karistatav kui liikme kahjustamine organisatsiooni (tegelikult kahjulike liikmete) poolt. Organisatsioonile jäävad üksikisiku ees alati eelised. Mistahes organisatsiooni esindaja olgu seadusega sätestatud korras kergesti vastutusele võetav väärkäitumine eest eraisiku vastu!

Seaduses peab saama sätestatud mistahes organisatsiooni esindaja karistamine üksikisiku vastase väärkäitumise eest! Peab olema üldiselt paika seatud nii-öelda asümmeetriline ootuspärase käitumise miinimum, millest alla poole laskuda ei tohi organisatsiooni esindaja ühelgi juhul!
Türanlik juht võib olla hull, kuid nurjatustel toimuda laskev juht on veel hullem.
*
Kas üksteise rahvast superrelvadega hirmutavad suurriigid on ikka tõelised vastased, või on siin oma osa suure hirmutööstuse hästiõnnestunud tootel? Hirmutööstus ja selle toode, hirm - kaup, mida lausa ostetakse kallilt. Üllatav kui haruldane on avalikult välja öeldud vastuseis kõikvõimalikule hirmutamisele. Keegi paistab vajavat pidevalt hirmu all, mingi väljapakutud vaenlase vastu ülesköetud hoiakut rahval. Olgu mõned näited: hirm tuumasõja ees, "vene oht", linnu/sea/kelle-kõik-veel-gripid jm. haigused, meie rahvuse kadumine, riigi poolsed repressioonid, tööta jäämine, karjäärituks jäämine, perverdid ja terroristid kohe-kohe ründamas, sildistatuks saamine, diskrediteerimine...
*
Üksteist mängupüssidega kõmmutavad lapsed... Üksteist tuumarusikaga ähvardavad suurriigid - mis vahet neil on? Ma ei taha, et mul peab olema nende tapvamate lelude pärast jubedam ja kallim elada.
*
Depressioon (jm. "moodsad vaimsed häired") on ka kui toode tarbimistsüklis: asja uuritakse põhjalikult, sellest kirjutatakse palju harivat juttu, inimeste teadlikkust tõstetakse ja - läbi käimisel meie riiklike ametiasutustega, eraettevõtetega ja erakontaktides tabab inimest tihti ja võimsalt depressiooni põhjustavaid ja süvendavaid elemente. Justnagu oleks ravimifirmade "karvane käsi" mängus...
*
Näivus on kõikjal, aga näivus ei või olla poliitikas ega ametlikes toimingutes eesmärgiks ega isegi rahuldavaks tingimuseks. Kui asi näib õige, ei tähenda, et sellega ongi kõik. Formalism kipub tähtsam olema tegelikust sisust. Kui asi näib JOKK, pole ta tingimata veel korras. Kui kaup ostetud, pole tehing tingimata alati lõpuni rahuldav. Tarbija (ka patsiendi) rahulolu ja kiitus peab olema teenusepakkujatele tähtsaim, taga nõutud ja välja toodud, mitte kiitlemine müügieduga, suurte numbritega ega odavate hindadega! See printsiip peaks olema üldine.
*
Üks väga halb asi on nn. kobareelnõud ja nende vastu võtmine. Nende sisse võib peita igasugust jampsi.
*
Kunst peab inimest tõstma või parandama. Kunst ei võiks inimest häirida ega lollitada (olles kursis kaasaegse kunstiharidusega, näen sageli õppetöödes näiteid, kus on kõik need nimetatud omadused vastupidised). Head kunsti vaadanud-kuulanud-tarbinud inimene peaks olema pärast vähemalt natukene parem inimene.
*
Eestimaist tuleb eelistada ka kultuurivaldkonnas: väljaannete tegijad peaks ennekõike oma üllitistesse otsima graafilist materjali kodumaistelt tegijatelt, mitte hankima neid, mis internetist maailmast mugavalt leida on.
*
Inimlik nõmedus on meie kultuuriline ja hästi kaitstud rikkus, mis trügib sisse peaaegu kõikjale. See ei pea tavaliselt ennast õigustama, küll aga tuleb selle tõrjumisega kõvasti vaeva näha. Massilise praktiseerimisega ei muutu see massiliseks nõmeduseks, vaid nõmedaks normaalsuseks.
*
Rohkem võiks meil tegelda valgusreostuse ja mürareostuse vähendamisega. Siin, Eestis ja mitte oodata Brüsselist tulevaid korraldusi. Pime taevas ja metsaalune ning looduslik vaikus on ka omaette väärtused. Sinaka valgusega rikkaliku spektriga dioodvalgustid mõjutavad elustikku (ööliblikad, taimede fotosüntees, melatoniin!) kindlasti teisiti kui monokroomsed naatriumlambid. Ka astrofotograafidel läheb hulga raskemaks kui mitte võimatuks led-valgust välja filtreerida. Helimüra vastu peaks ka ägedamalt tegutema. Summutita mootorrattaid ei tohiks ülevaatuselt läbi lasta!
*
Vaatamata inimkonna arvulisele suurenemisele üldse ja eriti selle keskkonda raiskava osa kasvule on inimese invasionism endiselt "positiivne": suuremat tarbimist soodustavad otsused saavad enamasti rohelise tee.
*
Tuumaenergia on ohtlik ka olematutele: kui meie kultuur ei suuda lahti mõtestada isegi pooletuhande aasta vanuste kultuuride pärandit, siis on väga tõenäoline, et tuhande aasta pärast ei taipa võimalik primitiivne kultuur midagi radioaktiivsusest. Kõštõm, Tšernobõl, Fukushima pluss olevad ja tulevased jäätmehoidlad on kas lekkinud või lahti muugitud ja saastavad edasi maailma. Kuni reaktorite sisemus ja jäätmed on üliohtlikud olen tuumaenergia vastu.
*
Pärast jumalasse uskumise kahanemist ülemöödunud sajandil hakkas inimkonnas levima usk uude jumalusse - numbrisse. Nüüd on asi nii kaugel, et kui mistahes asja seletamisele lisada numbreid, muutub seletus usutavaks ehk vaidlustamatuks. Ja vastupidi: numbrite abita seletamine polevatki justkui mingi tõsiselt usutav seletamine. Numbrireligioon ehk usk numbritesse on nüüd siis valdav. Numbrid on siiski vaid inimese väljamõeldud fiktsioonid, mis küll klapivad väga hästi meie mõtlemisse ja aitavad suure täpsusega lahti seletada maailma asju ning näivad kuuluvat päris maailma külge.
*
Meil on see häda, et loodushoiu aadet peaaegu polegi! Kõike peab teaduslikult põhjendama, et oleks mõjus. Aadet leidus tuntavalt taasiseseisvumise algusaastatel ja enne seda. Aate koha on täitnud omamishimu ja mingi müstilise "majanduskasvu" taga ajamine.
 

© Hermes Sarapuu, 2016